On talvehommik jaanuarikuu laupäev. Parim suusatamiseks.
Tuulevaikne ilm Pirita Terviserajal, rada on just hooldatud rajamasina poolt. Kõik on nii, nagu üks suusataja võiks soovida- VELVET. Tingimused on ideaalsed – isegi paremad kui kunagi varem ja nii 2026 talvel väga palju kordi.
Aga rajal on midagi puudu.
Treener Risto seisab raja ääres ja vaatab paremale ja vasakule, ette ja taha.
Ta ei vaata ainult seda, kes suusatab. Hmmm liiga palju suusatajaid ei ole. Ikka need samad vanad näod, kes iagapäevaselt suusatavad.
“Ma mäletan aegu, kus rajad olid suusatajaid täis,” ütleb ta vaikselt. Võib öelda, et lausa trügimine oli eriti veel laupäeval ja pühapäeval.
“Lapsed, noored, pered, üksikud suusahundid… liikumine ja suusatamine oli loomulik osa talvest.”
Täna on pilt teine.
On kehalise kasvatuse tunnid, kus klass tuleb korraks rajale 45- 60 min.
On organiseeritud treeningud – need, kes juba käivad suusatreeningutel.
Ja siis on üksikud vanemad, kes võtavad oma lapse kaasa suusatama.
Aga see, mis kunagi oli spontaanne – lähme suusatama, liigume, mängime suuskadel – see on kadumas. Ma mäletan väga hästi oma lapsepõlve. Ma suusatasin ja uisutasin talvel praktiliselt igapäev. Kui ei suusatanud, siis ehitasin lumeonne, kelgutasin ja minisuuskadel ühel jalal sõitsin mäest alla. See oligi minu lapsepõlv ja see jätku ka praegu suusatamise näol edasi.
Ja küsimus ei ole enam ainult spordis.
See on pigem küsimus, mis edasi saab? Jah elu läheb edasi, suusatamine ei ole primaarne eluks vajalik, aga ikkagi….
Tingimused on suusatamiseks ideaalsed Eestis – need on paremad kui kunagi varem.
Kui vaadata objektiivselt, siis ei ole meil põhjust kurta.
Eestis on:
- rohkem terviseradu kui kunagi varem
- parem tehnika rajahoolduses
- kunstlume võimalused
- ligipääsetavad rajad üle riigi
- suusatreenereid ka jagub ma arvan. Kindlasti peaks neid veeeeeelgi rohkem olema.
Talv ei ole kadunud.
Lumi ei ole kadunud.
Võimalused ei ole kadunud.
Ja just see teebki küsimuse keerulisemaks.
Kui kõik eeldused on olemas, miks siis inimesed ei käi suusatamas, kus on lapsed ja noored?
Muutus ei ole rajal – see on inimeste peas, see on ühiskondlik hoiak, see on muutuv maailm.
Maailm on muutunud.
Ja koos sellega on muutunud ka lapsed ja meie ise ka.
Tänapäeva laps ei kasva samas keskkonnas, kus kasvasid eelmised põlvkonnad. See muutus jätkub, kuhu poole eitea, aga loodetavasti paremuse poole suusaspordis.
Tänane maailm on kiirem, intensiivsem ja… lihtsam.
Kõik on käeulatuses.
Meelelahutus ei vaja liikumist.
Sõpradega ei ole vaja enam füüsiliselt kohtuda.
Elamused ei vaja pingutust.
Telefon annab kohese naudingu ja dopamiini laksu.
Arvuti annab selle sama ja palju muudki.
Sotsiaalmeedia annab kohese tunnustuse, pole vaja suusarajale minna 😉
Suusatamine ei anna seda.
Suusatamine nõuab, et sa läheksid välja.
Et sa paneksid varustuse selga ja jalga.
Et sa õpiksid.
Et sa kukuksid ja tõuseksid püsti.
Et sa prooviksid uuesti. Et sa pingutaksid.
Ja see ongi koht, kus tekib konflikt.
Pingutus on muutunud ebamugavaks ja mitte vajalikuks- kas ikka on?
Inimene ei ole muutunud.
Aga keskkond on muutunud.
Me ei ole enam harjunud pingutama.
Me ei pea enam pingutama, et liikuda.
Me ei pea pingutama, et süüa saada.
Me ei pea pingutama, et lõbutseda.
Füüsiline pingutus on muutunud valikuks, mitte vajaduseks. Siinkohal tuletan meelde- TERVES KEHAS PÜSIB TERVE VAIM.
Ja kui see on valik, siis sageli valitakse lihtsam tee.
Skimaster pakub murdmaasuusaõpet lastele ja noortele talvel https://skimaster.ee/toode/suusaope/
Kas probleem on suusatamises endas?
Siit tuleb ebamugav küsimus.
Kas murdmaasuusatamine on muutunud noorte jaoks liiga… keeruliseks?
Võrdleme ausalt.
Lumelaud.
Mäesuusatamine.
Ekstreemsemad alad.
Need pakuvad kiiret emotsiooni.
Adrenaliini.
Lihtsamat lahendust.
Sa ei pea kohe olema tehniliselt täiuslik, et nautida.
Murdmaasuusatamises on vastupidi, pead suutma käte ja jalgade tööd kordineeritult tegema + gravitatsioon ei tööta. Lihasjõudu on vaja rakendada palju rohkem.
Algus on raske.
Liikumine ei ole loomulik.
Tehnika nõuab aega.
Ja kui esimene kogemus ei ole hea, siis sageli ei tule teist korda.
Liikumine kui harjumus on kadumas. Pole püsivus, pole kannatlikust, motivatsiooni jne.
See ei ole ainult suusatamise probleem.
See on liikumise probleem.
Lapsed liiguvad vähem.
Nad mängivad vähem õues.
Nad veedavad rohkem aega ekraanides.
Toitumine on õige ja kehakaalu probleemid algavad juba varases eas.
Ja see loob uue normaalsuse.
Kui liikumine ei ole osa igapäevaelust.
Vastutus – kelle peale me peame näpuga näitama?
Lihtne oleks öelda, et “lapsed ja noored ei taha”.
Aga see ei ole tõsi.
Noored teevad seda, mida elu neile näitab- töötab nagu peegel.
Mida neile võimaldatakse.
Mida neilt oodatakse.
Seega küsimus ei ole ainult lastes ja noortes.
Küsimus on meis kõigis.
Üksikisiku roll
Kui vanem ei suusata, siis laps ei suusata. See on suuresti tõsi. Esimene vastustus on kodustel ehk vanematel. Kui soovite, et midagi muutuks, siis on aeg suusad alla panna. Lapsevanemana pean ma pingutama ja olema heaks eeskujuks oma lastele, see annab eelduse, et lapsed võiksid ka suusad jalga panna ja sinuga koos suusatama tulla. Ütlen ausalt, see nõuab kannatust, pühendumist ja kohalolekut. Minu, kui treeneri puhul on reegel olnud, et ma üritan kaasata oma lapsi suusalaagrites, suusatreeningutel. See toimib kenasti, lapsed meeleldi tulevad kaasa. Kindlasti ei ole nad 100% igakord minuga pundis, aga hea vundament on loodud. Edasi juba järjepidevus.
Kui liikumine ei ole väärtus, siis see ei teki iseenesest.
Laps ei vaja motivatsioonikõnet.
Ta vajab eeskuju.
Ta peab nägema, et liikumine on normaalne.
Et talv tähendab õues olemist.
Et suusatamine ei ole “treening”, vaid elu osa ja tore mäng.
Kooli ja lasteaia roll
Kool ei saa teha imet.
Aga kool saab luua aluse.
Kui kehaline kasvatus muutub:
- liiga hindavaks
- liiga tulemuspõhiseks
- liiga struktureerituks
siis kaob rõõm.
Ja kui kaob rõõm, kaob ka huvi.
Võib-olla peaks küsimus olema mitte “kuidas paremini õpetada”,
vaid:
“kuidas panna laps liikuma nii, et ta tahaks seda teha veel ja veel?” Rohkem kaasamist ja põnevust, et proovime ja teeme veel ja veel.
Omavalitsuste ja riigi roll.
Infrastruktuur on olemas.
Aga kas sellest piisab?
Võib-olla on vaja:
- rohkem suusavarustuse rendi kohti
- rohkem kogukonnaüritusi, võistlusi, tasuta suusaõppe tunde. Siinkohal on 100 TASUTA SUUSATUNDI väga tänuväärne üritus, kus mina treenerina olen kaasalöönud juba mitmeid aastaid.
- rohkem lihtsaid võimalusi proovimiseks ja teema käsitlust läbi sotsiaalmeedia ning muude kanalite.
Suusatamine ei tohi olla keeruline.
See peab olema kättesaadav.
Võib-olla peame muutma lähenemist.
Me ei saa eeldada, et maailm muutub ja vanad ajad tulevad tagasi- seda ei juhtu 😉
Me peame liikuma edasi.
See tähendab:
- rohkem mängulisust
- rohkem elamust
- vähem survet
Suusatamine ei pea olema nii raske sport.
See võib olla lihtsalt liikumine, looduses olemine, sõpradega ja perega kvaliteetaeg.
Küsimus, mis jääb õhku…
Risto vaatab suusarada.
Lumi krudiseb (-12 kraadi külma). Päike tõuseb.
Kõik on olemas.
Ja ometi on midagi puudu.
Võib-olla ei ole küsimus selles, kas lapsed tulevad rajale.
Võib-olla on küsimus selles, kas me suudame luua maailma,
kus lapsed üldse tahavad liikuda.
Sest kui liikumine kaob…
siis ei kao ainult suusatamine
kaob midagi palju suuremat
Ja seda ei saa enam tagasi osta.
Autor: Risto Kõrgemägi